Seakeel punase riisi ja veinikastmega

• punane riis
• seakeel
• bambusevõrsed
• maapähklid
• kollane paprika
• agaavisiirup
• wasabi pasta
• sool
• ploomivein
• sea või veise puljong
• ingveripulber
• sidrunimahl
• tärklis

Poes riiulite vahel ringi jalutades ja toiduideid otsides langes pilt seakeelele. Soovides vaheldust tavapärasele lihale, rändaski karp ostukorvi. Sinna juurde ka mõned muud eelpool nimetatud komponendid. Näiteks punane riis, mille pildi lisasin, et oleks kergem üles leida. Antud pakk on pärit Prismast. Igas poes seda saada pole ja ühtlasi ei tasu segi ajada pruuni, musta, ega metsiku riisiga. Värvus on tugevalt punakaspruun ja ka keeduvesi jääb punakas.

Alustuseks (ja lohutuseks) võib öelda, et kuna keel pole ehk igaühele meelejärgi, võib kasutada ka muud liha, kuid keele omapärasest struktuurist jääte siis ilma. Kui aga kasutate keelt (olgu siis sea- või veisekeel), tuleb sellelt enne lõpliku valmistamist nahk eemaldada. Toore keele pealt nahk ei eraldu, seega ajage vesi keema ja keetke keelt seal mõne minuti. Tõstke veest välja, jahutage külma veega ja tõmmake või kraapige noaseljaga nahk maha. Seejärel tükeldage keel õhukesteks viiludeks. Viilutamise kergendamiseks võib keelt veidi külmutada, kuna liiga pehmest on raske õhukesi viile lõigata. See on kasulik nipp liha puhul üldiselt.
Kui keel on viilutatud, segage sellele juurde bambusevõrsed, purustatud maapähklikd, kollane paprika, agaavisiirup, veidi wasabi pastat (kuid sellega olge ettevaatlik, et liiga palju ei saaks) ning sool. Selle segu võib kohe pannile/wokile visata. Õhukesed lõigud tagavad selle, et maitse jaotub ühtlaselt, nii et pikk maitseainetes hoidmine pole vajalik.

Punane riis keeb kaua, pakil on kirjas 40 minutit ja see on ka tõene. Muidu aga laske nii kõvaks/pehmeks keeda kui soovite.

Kastme jaoks ajage vesi keema, lisage sinna puljong, ingveripulber, sidrunimahl ja ploomivein. Segage ja maitsestage, kuni maitse tundub õige. Lisage lõpuks tärklist vastavalt oma äranägemisele. Mida rohkem, seda paksem kaste tuleb.

Riisi keetmisele ma soola ei lisanud. Sarnaselt musta riisiga on ka punane õrnalt pähklise aroomiga (ehkki must on veidi tugevam). Lihasegu tegin rohkem magusapoolse ja kastme hapuka. Sellised kolm erinevat maitsesuunda lõpuks taldrikule tõstes saab väga maitsva kombinatsiooni.

Ühtlasi saab samal viisil ka teha midagi supitaolist. Tehke kastet rohkem, jätke tärklis lisamata või lisage vähe (paljud aasiapärased supid kasutavad paksendajaid) ja saate maitsva magushapu supi. Aga lihasegu soovitan eelnevalt siiski õrnalt pruunistades ära praadida, maitse tuleb nii parem.

Marineeritud munad

• munad


• valge veini äädikas
• vürts
• sool
• punapeet


• valge veini äädikas
• kurkum
• sool

On kohti, kus marineeritud munad on juba ammu tuntud toit, kuid Eesti nähtavasti nende hulka ei kuulu. Enda tänu siinkohal komöödiaseriaalile Simpsonid, kus esimest korda selle ideega kokku puutusin. Blogi jaoks nende valmistamine oli üldse teine katse neid teha ja kuna esimene õnnestus, võisin olla üsna kindel, et seda toitu päris ära ei riku.

Valmistamine on lihtne, kuid paari asjaga tuleb arvestada. Esiteks, kui marineerida kooritud mune (ja võimalik on marineerida ka koos koorega), siis on oluline koor muna võimalikult vähe kahjustades kätte saada. Täiesti värskete munade koorimine on raske, seega tasub marineerimisele mõeldes veidi ette planeerida ja kasutada nt nädal aega külmkapis seisnud mune. Internetist leiab ka kõikvõimalikke soovitusi koorimise kergendamiseks, kuid ise pole neid testinud ja ei hakka seega neid siinkohal välja tooma. Teine oluline punkt on, et munad tuleb kindlasti korralikult kõvaks keeta. Ennem siis eelistada kergelt ülekeenud muna (roheline rõngas tekib munakollase juurde), kui pooltoorest.

Kui munad on kooritud ja keedetud, tuleb valmistada marinaad. Antud juhul kasutasin kahte erinevat. Millised iganes koostisosad on, tuleb need korralikult läbi keeta ja tulikuumana kooritud munadele valada. Samuti ei tee paha marineerimisnõusid (antud juhul purke) korralikult kuuma veega läbi pesta. Tegu on munadega ja toidumürgitus vaevalt et kedagi rõõmustab. Samas säilivad korralikult valmistatud marineeritud munad külmikus mitu kuud (kõige tagasihoidlikuma pakkumise kohaselt, mille netist leidsin, kolm kuud), kuid kui tahta ikka täiesti kindel olla ja nt mõnele peole mõeldes neid valmistada, siis planeerige nädal-paar ette. Mune on vabalt saada ja ei näe mõtet neid ülipika aja peale ette teha.

Igatahes esimene marinaad sisaldab valge veini äädikat, soola, vürtsi ja punapeeti. Teine neist kurkumit, soola ja valge veini äädikat. Pärast valmimist kallake kuum marinaad eelnevalt purki asetatud munadele, sulgege kaanega ja pange pärast jahtumist külmikusse. Söödavad on nad juba mõne tunni pärast, kui väga kiire, samas - mida rohkem aega jätta, seda rohkem maitse läbi käib. Nagu piltideltki näha, ei jõua kurkumimarinaadi puhul värv muna sisemusse (hapukas maitse aga küll), punapeet aga tungib lõpuks kuni munakollaseni ja värvib ka selle ära. Kui kasutada korralikku kogust peeti, siis on munal ka rohkemal või vähemal määral tugev vastav maiste. Ja loomulikult on marinaadide tegemisel väga palju võimalikke variatsioone, siia panin kirja vaid kaks, mis endal järgi proovitud.

Šampinjoni ja redise vokiroog

• sealiha
• šampinjonid
• redised
• küüslauk
• sool
• kurkum
• rosmariin
• balsamiäädikas
• suhkur, mesi või stevia

Otsides poes ringikõndides šampinjonivoki jaoks materjale hakkasid silma redised ning jäin mõtlema, et pole veel kunagi kuumade toitude tegemisel redist kasutanud ega isegi mitte söönud selliselt. Alati toorelt niisama või salatites. Seega tuligi ära proovida.

Kuna tegu on vok-roaga, pole valmistamine keeruline. Lõigake sealiha, šampinjonid, redised ja küüslauk peeneks ning pange kõik ühte kaussi. Lisage sinna oma maitse järgi maitseaineid. Magusa tooni saamiseks kasutasin seekord steviat, kuna see on meeldima hakanud. Osad inimesed kurdavad küll, et stevial on mõrkjas järelmaik. Nõustun, tunnen seda ka ise, kuid pean seda ennem eeliseks kui puuduseks. Igatahes segage kõik maitseained voki ülejäänud komponentidega segi ja visake seejärel veidi õliga kaetud kuumale pannile (kui vok-panni ei saa kasutada, piisab ka tavalisest). Õliga ei soovita liialdada, toit ei jää kuiv, kuna seened ja redised annavad vett välja. Kui tükid on korralikult väikesed, küpsevad nad ruttu läbi. Tulemus on maitsev ja näeb välja selline: